LHU

VALDKONNA ASJATUNDJA

Kaja Rüütel

+372 5566 4766

Haridusuuendusest

Keskkond

Haridusuuenduslik koolikeskkond, see on
* erinevaid õppemeetodeid võimaldavad õpperuumid ja koolipäeva struktuur,
* õpetajatele tagatud tugisüsteemid tööks ja isiklikuks arenguks ning individuaalset arengut toetava õpikäsituse rakendamiseks,
* õpilaste individuaalsust arvestav õppetöö korraldus ,sh metoodikate kasutus ja ainekavad (kõik õpilased ei omanda  õpitavat ühes tempos ja ühte moodi jms).
* füüsiliselt ja sotsiaalselt turvaline õpikeskkond.

Keskonna loomiseks on soovitatavad järgnevad tegevused:

  1. Kooli arengukavas kirjeldatakse  ülesanded õpilaste arengukeskkonna muutmiseks.

Aeg, ruum ja füüsiline keskkond

  1. Kooliruumide ja –mööbli ümberkujundamine õppijate koostööd soosivaks (võimalus töötada õpilastel alarühmades jms).
  2. Igapäevase õppetöökorralduse läbimõtlemine sh erivanuseliste laste võimalused õppida koos so omandada ainekavade astmeid omas tempos.
  3. Koolipäeva struktuuri muutmine eesmärgiga võimaldada läbi viia pikemaid õppesessioone 45-minutiliste tundide asemel.
  4. Koolitöö planeerimine ja läbiviimine väljaspool kooli, õppe sisuga seotud keskkonnas.

Tugisüsteemid
Koolides rakendatakse järgmisi tugisüsteeme:

  1. digitaalne juhtimis- ja siseinfosüsteem,
  2. kooli personali motivatsioonisüsteem,
  3. õpetajate erialase enesetäienduse tugisüsteem,
  4. õpetajate õppeasutusesisese kogemuste –ja teadmiste vahetuse süsteem,
  5. personali, õppijate ja lastevanemate rahulolu uuringute süsteem.

Vaimne keskkond

  1. Kiusamisvaba õhkkonna loomine.
  2. Kooli töötajate isiklike haridusparadigmade muutumise toetamine ja julgustamine (mõttetalgud, ümarlauad, arenguvestlused jms).
  3. Koolitused kooli töötajatele individuaalsest arengust lähtuva õpikäsituse rakendamiseks vajalike meetodite omandamiseks.

Kogukonna kaasamine

LÕIMIMINE

Lõimitud õppekavas on  traditsiooniliselt eraldiseisvad, ainepõhiselt õpetatavad teadmised ja oskused omavahel seostatud, nii et õpilasel on võimalik neid reaalses elus kasutada. Oluline on õppekava terviklikkus.

​Lõimimine tähendab õppetöö kollegiaalset planeerimist, lõimitud ainekavasid, üldõppe kavandamist ja läbiviimist.

Lõimimiseks on soovitatavad järgnevad tegevused:

  1. Õpetajate tööaja ümberkorraldamine – koolipäev(nädal) sisaldab õpetajate ühise planeerimise aega koolis, mille eesmärgiks on lõimitum õpetamine (vt ka keskkond)
  2. Ainekavade analüüs ja lõimingukohtade kaardistamine erinevate ainevaldkondade vahel.
  3. Kollegiaalse õppetöö vaatluse kultuuri juurutamine.
  4. Koos-õpetamise (co-teaching) piloteerimine ja juurutamine kooli töökultuuri.
  5. Üldõpetust rakendavate koolide/õpetajate kogemuste kasutamine.
  6. Üldõpetuse alusõppekava koostamine.

Üldpädevused

Põhikooli riiklikus õppekavas väljatoodud üldpädevused on:
1)       kultuuri- ja väärtuspädevus
2)       sotsiaalne ja kodanikupädevus
3)       enesemääratluspädevus
4)       õpipädevus
5)       suhtluspädevus
6)       matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus
7)       ettevõtlikkuspädevus
Vaata Põhikooli Riiklikku Õppekava § 4.
Haridusuuendus tegeleb üldpädevuste sihiteadliku arendamisega
Üldpädevused on aine- ja valdkonnaülesed pädevused, mis on väga olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel. Üldpädevused kujunevad kõigi õppeainete kaudu, ent ka tunni- ja koolivälises tegevuses ning nende kujunemist jälgitakse ja suunatakse õpetajate ning kooli ja kodu ühistöös.

Üldpädevuste arendamiseks on soovitatavad järgnevad tegevused:

  1. Üldpädevuste kujunemise jälgimise ja tagasisidestamise süsteemi loomine (vt ka Arengu hindamine).
  2. Üldpädevusi toetavate õppemeetodite kaardistamine ja rakendamine, meetodite koolitused õpetajatele.
  3. Üldpädevuste arendamise põhjalik lõimimine ainekavadesse.

Ettevõtlikkus

Ettevõtlikkus on hoiak, mida iseloomustavad loov ja uuenduslik mõtlemine, saavutusvajadus ja arukas juhtimine. Ettevõtlikkus viitab inimese võimele mõtteid tegudeks muuta. See eeldab loomingulisust, uuendusmeelsust ja riskivalmidust, samuti oskust võimalusi ära tunda, tegevust kavandada ja kavandatut ellu viia. Ettevõtlikkus võib avalduda kõigis eluvaldkondades. Ettevõtlik inimene saab iseendaga hakkama ja suudab muuta ühiskonda nt kas ettevõtja, ametniku või vabatahtlikuna.

Väga sarnane on ka ettevõtlikkuspädevuse kirjeldus Põhikooli Riiklikus õppekavas: Ettevõtlikkuspädevus on  suutlikkus ideid luua ja neid ellu viia, kasutades omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades; näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi; seada eesmärke ja neid ellu viia; korraldada ühistegevusi, näidata initsiatiivi ja vastutada tulemuste eest; reageerida paindlikult muutustele ning võtta arukaid riske.

Ettevõtlikkus on hoiak, mille arendamisele tuleb pöörata suurendatud tähelepanu. Traditsiooniline õppeainekeskne haridussüsteem ettevõtlikkuse arengut teadlikult ei toeta.  Ettevõtlusõppe õppeainena tagab, et noored omandavad haridustee läbimise jooksul algteadmised ettevõtlusest. Kuigi igast inimesest ei saa ettevõtjat, siis ettevõtlusõppega kokku puutunud oskavad hinnata ettevõtjate pingutusi, riske ja panust ühiskonda – nii kujuneb üldisem ühiskondlik ettevõtlust soosiv hoiak.

Ettevõtlikkuse arendamiseks on soovitatavad järgmised tegevused: 

  1. Ettevõtliku Kooli programmiga liitumine,
  2. õpetajate ettevõtlusalane täiendkoolitus,
  3. ettevõtlus- ja/või ettevõtlikkusõppe korraldamine õppeainena;
  4. ettevõtlikkuse õppereisid,
  5. õpilasfirmade juhendamine, õpilastega ettevõtlikkuse programmides ja/või äriideede konkurssidel.
  6. töövarjunädala korraldamine,
  7. inspiratsioonipäevade ja/või ettevõtlikkuslaagrite korraldamine,
  8. välisreisid parimate noorte ettevõtluse arendamise praktikatega  tutvumiseks,
  9. edukate ettevõtjate õpilastega kohtumiste korraldamine.​​

Vabatahtlik töö

Vabatahtlik töö loob eeldused sotsiaalse pädevuse arenemiseks.

Sotsiaalne pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides; aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel;

Sotsiaalse pädevuse arendamiseks on soovitatavad järmised tegevused:

  1. Vabatahtliku tegevuse (sh vabatahtliku töö) korraldamine koolielu osana:
  1. partnerite kaardistamine vabatahtliku töö võimaldamiseks koolis õppeprotsessi osana;
  2. tegevuskava koostamine koos vabatahtlikku tööd ja tegevusi võimaldavate partneritega (tegevuse sisu, ajakava jms);
  3. vabatahtlike tegevuste seostamine ainekavadega, paigutamine õpilaste koolipäeva, nädalasse, aastasse (kui sageli);
  4. vabatahtlike tegevuste eesmärgistamine üldpädevustest lähtuvalt (nt ainekava koostamine);
  5. süsteemi jätkusuutlikkuse kindlustamine (mõelda läbi, kuidas tagada vabatahtlike tegevuste organiseerimine jätkusuutlikuna sh kelle tööülesannete hulka kuulub kontaktide hoidmine jms töökorralduslikud küsimused).
  6. Vabatahtlik töötamine sotsiaalselt tundlikes valdkondades (varjupaigad, hooldekodud, hoolekande teenused, kogudused, vabatahtlik turve ja pääste…).
  7. Õpetajate ja õpilaste osalemine huviringides, organisatsioonides, koolivälistel üritustel sh konkurssidel ja võistlustel, õpetajate- või õpilasvahetuses.​

Aktiivõppemeetodid

Aktiivõppemeetodid  (sh uurimus-, avastus-, probleem- ja projektõpe)  on valdav õppimist rikastav osa õppeprotsessist. Aktiivõppemeetodite kasutamise tulemusene tõuseb õpilaste õpimotivatsioon, õpitu omandab õpilase jaoks tähenduse ja seostub eelneva kogemusega.

Aktiivõppe meetodite praktiseerimiseks on soovitatavad järgmised tegevused:

  1. Aktiivõppemeetodite kasutamise kaardistamine.
  2. Aktiivõppe alased koolitused õpetajatele.
  3. Tavapärastest  õppetundidest loobumine ja pikemaid õppesessioone sisaldavate koolipäevade sobitamine kooli töökorraldusse.
  4. Töökorralduse läbimõtlemine – kuidas kaasata õpilasi projektide kavandamisse, milline peaks olema koolipäeva korraldus (sh koolipäev õpilastele), et õpetajatel jääks aega ja tekiks võimalus projektide ühiseks planeerimiseks (vt ka keskkond).
  5. Aktiivõppemeetodite kasutuselevõtt kogemuste vahetamise ja üksteiselt õppimise kaudu.
  6. Kolleegide tunnikülastused kogemuste vahetamiseks ja kollegiaalseks õppimiseks.
  7. Pööratud klassiruumi põhimõtete võimaluste katsetamine ja parimate praktikate kaardistamine.
  8. Õpilaste vabatahtliku töö kavandamine projektõppena koolielu osaks.

Digipädevused

Digipädevused on valmisolek kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui kogukondades suheldes. Digipööre – tähendab oma olemuselt teadlikku digivõimaluste integreerimise õppeprotsessi, rikastades selliselt nii õppetööd, arvestades paremini tänaste õppijate vajadusi ning aidates kaasa erinevate elukutsete eelduste täitmisele teemas. Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium

Digitaalne kirjaoskus (varem infokirjaoskus, teabekirjaoskus) on võime leida, liigitada, mõista, hinnata ja analüüsida infot, kasutades digitaaltehnoloogiat. Selle aluseks on parasjagu kasutusel oleva kõrgtehnoloogia tundmine ja teadmised selle kasutamisest. Digitaalse kirjaoskusega inimestel on võimalus teha oma tööd efektiivsemalt, eriti koos nende inimestega, kellel on tehnoloogia kasutamisel sarnased teadmised ja oskused. Digitaalset kirjaoskust uurides vaadeldakse kõiki digitaalvahendite abil info kasutamise viise, mitte ainult arvuti kasutamist. Allikas: Wikipedia

Digioskuste arendamiseks on soovitatavad järgnevad tegevused:
Vajaliku digitaristu tagamine:

  1. kooli digivahendite ja infrastruktuuri kaardistamine, pidevalt kaasaegsena hoidmine, uuendamisvõimaluste leidmine,
  2. kõikidele koolide kiire internetiühenduse tagamine ja sisevõrkude kaasajastamine,
  3. igale õpetajale isikliku digiseadme kasutamise võimaluse tagamine,õpilaste personaalsete digivahendite (VOSK – võta oma seade kaasa)  rakendamine koolis,
  4. vajaduspõhise toetussüsteemi loomine neile õppijaile, kel isikliku digiseadme soetamine ei ole võimalik,
  5. digivahendite rakendamine kooli juhtimisel ja sisekommunikatsioonis.

Õpetajate digipädevuste ja digitaalse kirjaoskuse suurendamine:

  1. Kooli ühtse õpetajate digipädevuse standardi kokkuleppimine.
  2. Haridustehnoloogilise toe tagamine igas koolis.
  3. Kollegiaalne mentorlus digivahendite kasutamisel, maakondliku haridustehnoloogide võrgustiku loomine.
  4. Kogemuste vahetamine koolis ja õppimisvõimaluste leidmine koolist väljas, digitaalset kirjaoskust edendavad koolitused.
  5. Õpilaste rakendamise võimalused kaas-õpetajatena/digitoena (st õpetaja assistentide süsteem).
  6. Olemasolevate digitaalsete õppevahendite valik ja kasutuselevõtt.
  7. E-õpiku erinevate kontseptsioonidega tutvumine, parimate lahenduste praktiseerimine ja kogemuste vahetamine.
  8. Digivahendite rakendamine õpilaste arengumappide loomisel, loomingu digitaliseerimisel.

Õpilaste digipädevuse ja digitaalse kirjaoskuse kujundamine:

  1. Digipädevuste ja nende seose ainekavadega kirjeldamine kooli õppekavas kooliastmeti.
  2. Digitaalsete oskuste arendamine ja digitaalsete oskuste kasutuselevõtt õppeprotsessis.
  3. Õpilaste digipädevuste taseme hindamine I, II ja III kooliastme lõpul.

Arengu hindamine

Õpilase arengu tagasisidestamine on läbimõeldud õpilase arengu tagasisidestamise süsteem, mis on üles ehitatud õpilaste kaasamisele, vastutuse võtmisele ja aktiivsusele. Tulemuseks on motiveeritud õppija, kes osaleb õppeprotsessi kavandamises, võtab vastutuse tulemuse saavutamise eest ning saab õpetajalt arengut toetavat tagasisidet eelkõige kokkulepitud võtmepädevuste osas.

Soovitatav tegevus on õpilasi kaasava, arengu hindamisega seotud töökorralduse väljatöötamine koolis:

  1. õppimise tagasisidestamisvõimaluste kaardistamine, vajalike koolituste korraldamine,
  2. vajaliku dokumentatsiooni (sh digitaalsed vormid ja protseduurid – millal ja mis eesmärgil õpilastega vesteldakse, milline on vajalik ettevalmistustöö jms) väljatöötamine;
  3. digitaalsete arengumappide kontseptsiooni loomine ja kasutamine (võimaldab infot jagada, talletada ja kooliastmete vahel liigutada lihtsamalt kui paberdokumentatsioon);
  4. I ja II kooliastmes numbriliselt hindamiselt järk-järguline üleminek sõnalistele hinnangutele üld-, valdkonna ja ainealaste pädevuste kujunemise ning õpitulemuste kohta või sõnaliste hinnangute lisandumine numbrilisele hindamisele;
  5. õppijate võtmepädevuste arengu hindamismudelite väljatöötamine;
  6. kujundava hindamise ja õpilaste arengu/refleksioonivestluste sobitamine kooli töökorraldusse (koolipäeva ja kooliaasta lõikes, õpetajate tööaega arvestades);
  7. lastevanemate kaasamine süsteemi väljatöötamisse;
  8. tugisüsteemi loomine – õppeasutusesisese regulaarselt tegutseva meeskonna moodustamine õpilase arengu tagasisidestamise järjekindlaks rakendamiseks.